Väikesed Maailmaparandajad.

Ärkasin, panin ruttu riidesse ning kiirustasin magusa pannkoogilõhna peale kööki. Oli juulikuuhommik Enges. Peale sööki, nagu igal teisel Enge-hommikul, jalutasin läbi sala-metsaraja kilomeetrikaugusesse naabertallu. Seal ta mind juba ootaski. Annely - minu lapsepõlvesõbranna. Me olime alati varajased. Kiiresti oli vaja tegutsema hakata. Iga päev oli meil ju uus missioon!
Tol päeval ootas meid karjääri valvemaja. Mingitel kellaaegadel valvurit seal ei olnud ja nii me siis kahekesi läksime. Sisse murdma - siis me seda loomulikult endale ei teadvustanud, et see nii on, meie tahtsime ju ainult head.
Seekordseks missiooniks oli pääsupoegasid päästa. Jah, nii me tegimegi. Saime selle ukse lahti muugitud, upitasime ennast linnupesani ning võtsime pojad endaga kaasa (neid oli minu mäletamistmööda 4).
Siis kiirustasime tagasi oma valdustesse. Meie põhiliseks mängualaks oli sõbranna pere elumaja kõrvalhoone. (Annely isa hakkas ehitama uut kodu, kuid millegipärast jäi see mingil hetkel pooleli) See oli suur, kahekordne ja kaminaga - vähemalt nii tundus see läbi meie väikeste silmade.
Linnupojad käes, ronisime mööda redelit kõige kõrgemale - meie lemmikkohta - selles majas. Tegime pesukaussi heinast ja rättidest pehmed ja mõnusad pesad, panime tibud magama ning läksime välja nendele süüa otsima. Meile tundus, et vihmausse kaevata on selleks kõige leidlikum idee. Ning sekka ka mõned surnud kärbsed. Millegipärast ei tahtnud nad aga meie näppude vahelt eriti süüa?
Järgmiseks tundus meile kohustusena tibud lendama õpetada. Salaja (me tegime kõike salaja, me olime nagu väikesed spioonid, kellel oli alati jube tähtsad tegemised ning üllataval kombel ei jäänud me mitte iialgi vahele) hiilisime me kaugemale põllule, võtsime tibud põuest välja ning õpetamine võis alata. See käis nii, et hoiad linnukest peopesal, liigutad üles alla ja kui tundub, et ta tiivad õhku haagivad, lased käe alt ära.
Ka see osa missioonist kukkus läbi - lendama nad ei õppinud.
Vaid paar päeva saime linnukeste eest hoolitseda, sest meie kurbuseks nad surid.
Matsime pisikesed salakohta. Haudade peale korjasime palju ilusaid lilli Annely ema peenrast. Peale matusetseremooniat lubasime loo unustada.

Ometi pole see mul siiani meelest läinud. Ja see oligi ilmselt põhjus miks selle siia kirjutasin.
Mingil määral on vist kuskil hinges siiani süümekad. Aga lapse mõistus on lapse mõistus. Meile tundus päris reaalselt, et teeme ainult head. Kuigi praegu on õudne mõelda.
Ja see pole mitte ainuke lugu, mis hingele jäänud on. Aga teistest seiklustest ehk järgmine kord :)