Hommikul aknast välja vaadates näed paate käivitamas tegelasi. Vaesemad aerutavad. Jala liiganaljalt ei käi, kui juhuslikult kalamehe kummikuid pole. Päike särab taevas ja mõnedelt kohtadelt näeb isegi kuivanud muru, mis sopast läbi imbunud. Käisin enne tiiru linnapeal. Kohtades, kus päike otse peale ei paista, on nii libe, et täitsa ime on jalgele jääda. Meil siin Veneetsias on ju mägine maa - pole lihtne liigelda!
Okei, tegelikult pole asi nii hull midagi. Tartu jääb ikka Tartuks ja eks varsti see lumi, vesi ja sopp asenduvad kuiva maapinna ja rohelise muruga. Ei jõuagi enam ära oodata, millal saaks muru peale maha istuda, sõprade seltskonda nautida ja ennast üle pika aja inimesena tunda.
No comments:
Post a Comment